Vinkelheli

Kasutusvõimalusi

Ivar Vinkel — Fri, 22 Jan 2016 15:52:11 +0000

Mulle meeldib, kui asju saab kasutada erinevatel eesmärkidel. Nii ka minu tehtud looduslike helimaastike salvestistega – neid võib mängima panna, et justkui avardada ümbritsevat, või et vaimus tekitada soojemate aasta-aegade tundmusi … Kuid neid saab kasutada ka muudel eesmärkidel. Täna (22.1.2016) lisasin oma plaatide kirjelduste juurde märksõnu iga plaadi psühhoregulatiivsetest kasutusvõimalustest. Need märksõnad on tulnud katsetustest nii enese kui teiste inimestega (ka oma lastega) kui ka kasutajatelt saadud tagasisidest (osa sellest on näha Tagasiside rubriigis). NB! Tagasisidet soovin lõpmatult lisaks saada!

The post Kasutusvõimalusi appeared first on Vinkelheli.

CD “Võsu jõe sillerdus” veaga plaatide tagasikutse (NB! Neid on ~ 7 tk)

Ivar Vinkel — Tue, 02 Jun 2015 14:24:51 +0000

Need inimesed, kes te alates 01. 01.2015 kuni 26.05.2015 olete ostnud CD „Võsu jõe sillerdus“, palun teie tähelepanu! Juhul kui teil on plaadikarbis plaat, mille kattevärv on valge ja sellel on must kiri koos rohelist värvi allkirjaga (vt juuresolevat fotot), siis palun võtke minuga ühendust e-posti aadressil ivar.vinkel@gmail.com. Kuna kirjeldatud kujundusega plaadil on kolmandas helilõigus digitaalne viga, siis vahetan sellise plaadi korrektse uue vastu ümber. Vabandan tekitatud ebamugavuste pärast.

The post CD “Võsu jõe sillerdus” veaga plaatide tagasikutse (NB! Neid on ~ 7 tk) appeared first on Vinkelheli.

“Verepiisad loodusfotol”. Vereta Jaht fotoaktsiooni artikkel (loodusfoto ja üldse looduse kasutuse eetikast).

Ivar Vinkel — Tue, 12 May 2015 14:44:56 +0000

Käesoleva aasta 11. aprillil kohtusin metsisekukega (vt. eelmist postitust). Mõni tund hiljem sain Val Rajasaare käest teada, et tegemist oli niinimetatud hullu metsisega – linnuga, kes selliselt käituma võib hakata muuhulgas juhul, kui teda on mängu ajal segatud. Kuigi ma arvan end üht-teist looduses käitumisest teadvat, pani Valilt tulnud info mind tema käest küsima mõne taolise koolituskursuse olemasolu kohta. Sellepeale edastas ta mulle alloleva artikli teksti, mis on tema kirjutatud ja varem avaldatud Vereta Jaht fotoaktsiooni 15.-ks aastapäevaks pühendatud trükises (ilmus Eesti Looduse 2012/05 numbri vahel), kuid mis siiani internetis pole kättesaadav olnud. Kuigi selles artiklis on fookus rohkem loodusfotograafiaga seonduval eetilisel käitumisel looduses, siis oma helisalvestamisega seonduva kodulehe blogis avaldan (Vali nõusolekul) selle teksti seepärast, et selles leiduvad mõtted väärivad mõistmist iga loodusesse kippuja poolt.

Verepiisad loodusfotol

Fotojahil päris verd ei valata. Päris veri voolab pärisjahil. Loomade pildistamisel saame rääkida verest ülekantud tähenduses: olgu see siis fotoküti veri, mille sääsed märkamatult võtsid, või fotojahi oludes valatud saaklooma „veri“: tema igapäevatoimetusi on häiritud või tema edaspidisesse käitumismustrisse on kohtumine kütiga jätnud jälje. See on loodusfoto hind. Räägime eetikast ja vastutusest, vereta fotojahist.

Loodusfotograafia viimaste aastate edu on mingil moel pidurdanud loodusest võõrandumist. Kaasa on aidanud siin sotsiaalmeedia, kus saab mugavalt oma pilte jagada ning see, et paljudele on kättesaadav hea fotovarustus. Loodusfotograafia kasvatab vastutustundlikke loodushoidlikke inimesi, kes veedavad palju aega looduses ja aitavad nõnda teinekord ära hoida ka kaaskodanike võimalikke sigadusi metsas: fotoaparaat tõendusmaterjali jäädvustamiseks on ju pidevalt käepärast.

Loodusfoto harrastus on oluliselt suurendanud inimeste teadmisi loodusest. Kui kümmekond aastat tagasi oli veebiotsingus eestikeelsete allkirjadega kuldnoka fotodest peaaegu kolmandik isased musträstad, siis nüüdseks on veaprotsent kordades langenud. Oma osa on siin muidugi ka viimasel kümnendil jõudsamalt edenenud loodusharidusel.

Samas näeme loodusfotovõistluste auhinnareas ja ajakirjade esikaantel veel loomaportreesid, kus modelli silmist vaatab vastu hirm ja põgenemisvalmidus: need on väikese verepiisaga loomafotod. Just konkursid ja meedia peaksid suunama fotojahti veretuse poole ja andma signaali, et kütil lasub suur vastutus. Fotovõistluste žüriid ja meediatoimetused ei tohiks verepisaraga märgitud fotosid esile tõsta muuks, kui vaid sellesama teema illustreerimise eesmärgil.

Kas otse kaadrisse vaatav loom on häiritud või vaatab ta objektiivi uudishimust? Seda vahet näeb ta kehahoiakust ja silmist. Linnud tõmbavad ehmatuse korral suled vastu keha ja muutuvad seetõttu üsna „koledaiks“. Niisama kole on hirmunud metskitse nägu – silmad suured ja lamedad nagu tõllarattad. Ometi arvatakse, et suured silmad ongi ilusamad …

Oskus näha pildilt looma meeleolu vajab natuke harjutamist. Hea foto metsloomast tehakse nii, et modell ei saa aimu läheduses viibinud inimesest: kui kütt oskab sokule lähedale hiilida, siis oskab ta ka õigel ajal lahkuda nii, et loom ei märka. Paraku minnakse juurde hiilides vägagi sageli üle piiri – liiga lähedale. Fotokütt peab tundma pildistatavat looma ja tema käitumist ning austama teda niivõrd, et saada hea foto ilma oluliselt sekkumata oma modelli ellu.

Hiilimisjaht on loomulikult üks põnevamaid jahiviise. Fotokütt tunneb ka varitsus- ja peibutusjahti. Peibutamisel meelitatakse loomi ja linde lähemale nende häälitsusi järele aimates. Oluline on teada, et päris jahil on elektroonilised peibutusvahendid seadusega keelatud: kütt võib kasutada vilesid või muid abivahendeid, kuid ei tohi ette mängida helisalvestust. Jahieetika üks olulisemaid põhimõtteid nõuab, et kütt peab end proovile panema: olema osav, mitte mugav. Helisalvestisi kasutades võime ohtlikult mõjutada ka loomade käitumist. Eriti siis, kui peibutatav saab aru, et laskis inimesel end petta. Pärisjahil seda ei juhtu, sest peibutatav, kui kõik õnnestub plaanipäraselt, „kutsutakse ära“. Fotojahimehel on siin palju suurem vastutus, sest näiteks paaritumisajal emaslooma häält imiteerides ligi meelitatud isane võib oma veast aru saades muuta käitumist ja jätta edaspidi hulga järglasi sigitamata. Jahieetika kirjutatud ja kirjutamata reeglid on hea vundament, mis sobib üle võtta fotojahi eetikasse.

Mind on fotojahil kõige enam võlunud metsloomade sekka sulandumine. See tähendab sõbraks saamist ja mõne konkreetse looma või seltsingu usalduse võitmist. Mitte mingil juhul ei ole see kodustamine ega toiduga ära ostmine, mille puhul oleks tegemist liigsete riskidega. Kui selline harjutus ette võtta, siis tuleb hoolitseda, et need isendid, kelle sekka tahad ennast poetada, ei suhtuks kütti kui igasse inimesse, sest sellega kaasneks loomade harjutamine inimesega üldiselt – see võib olla ohtlik. Pead tagama, et oled ainus inimene, keda nad teatud ajal usaldavad. Selline vaev tasub end ära täiesti veretute fotodena, veel enam aga sellena, mida pildistame n.ö. oma silma tagapõhjale, mällu. Seda varamut ei võta ei elektrikatkestus, kõvaketta vargus ega tulekahju.

Arvatakse, et loomaaias või -pargis pildistatud fotod on kuidagi halvamaigulised või viletsamad neist, mis tehtud vabas looduses. Minu arvates on küsimus pigem selles, et loom oleks pildil loomulik, tunneks end hästi. Sellist pilti saaks näidata antud liigi tutvustamiseks. Kas Aafrika rahvuspargis safaril pildistatud lõvi on kuidagi parem kui Elistvere loomapargis pildistatud ilves? Mõlemad on inimestega kenasti harjunud ja fotograafi tegevus ei tekita neis riskitunnet: verd ei ole. Kui nn. hull metsisekukk võtab mängupoosi sisse sobival taustal (mitte auto katusel), siis saab temast kui mängivast metsisekukest vägagi hea riskivaba foto (pealegi pole ta pärismängu kaklustest katkutud või koguni verine). Seda mõttelisest verest vaba fotot saab julgelt avaldada. Aga metsisemängus hiilimise ja sealt hea foto saamise harjutus on üsna riskantne, pealegi nõuab ka keskkonnaameti luba. Päris veretult on häid metsisemängu pilte ülimalt raske saada. Õigem oleks eelistada hullu metsisekuke pilti ja jätta mänguplats rahule. Hea on see, et loodusfoto kohustuslikuks kaasavaraks on tänapäeval ka pildi saamise lugu. Nii saab ausalt ära rääkida kõik foto saamisega seotud asjaolud, mis annab vaatajale võimaluse kujundada oma arvamus, igaühel oma maailmapildi alusel.

Vereta Jahti on peetud 15 aastat. Aeg annab asjale mõõtme, setitab mõtteid ja paneb lõpuks iga killu õigele kohale. Nii me kasvame ja õpime, aina puhtamate ja veretumate loodusfotode poole.

Val Rajasaar, MTÜ Studio Viridis Loodusharidus juhataja

The post “Verepiisad loodusfotol”. Vereta Jaht fotoaktsiooni artikkel (loodusfoto ja üldse looduse kasutuse eetikast). appeared first on Vinkelheli.

Kohtumine metsisekukega

Ivar Vinkel — Mon, 13 Apr 2015 14:05:57 +0000

11. aprillil 2015. a. (laupäev) sain võimaluse minna otsima uusi potentsiaalseid helimaastike salvestuspaiku – kuhu sobivamal hetkel tagasi tulla. Liikusin ringi Harjumaa ühe suhteliselt tuntud loodusliku puhkeala piirkonnas. Ilm oli ilus ja rahvast oli sealkandis üsna palju liikvel – seetõttu paaris viimases peatumiskohas oma nn. mobiilset salvestuskomplekti autost väljudes kaasa ei võtnud. Õhtul umbes poole kuue paiku, olles ühele mäeküljele RMK poolt pandud treppi mööda alla läinud, kuulsin järsku metsise mänguhääli. Kui olin kuuldava põhjal üksjagu veendunud, et kõnealune metsisekukk liikuda kuskile ei plaani ja kuna selline kokkupuude oli minu jaoks esimest korda elus, siis kiirustasin tagasi autosse aparatuuri järele. Uuesti trepist alla liikusin juba ootel salvestaja käsistatiivi otsas käes ja kõrvaklapid kõrvades. Trepi lõpus laudteel käivitasin salvestuse ja võtsin üles umbes 4 min. pikkuse lõigu. Kuna aga heli oli suhteliselt vaikne, otsustasin proovida talle läheneda. Teadsin, et võin seda teha siis, kui kukk parajasti “ihub”. Liikusingi mööda niisket ja pehmet sammalt ihumishelide ajal ja jäin paigale nende lõppedes. Kui oli trepi lõpust umbes 30 m kaugusele jõudnud, jäi lind vait. Kas otsustas mängu lõpetada, või märkas mind? Mõne hetke pärast kuulsin tema tiivavihinat ja siis märkasin puude vahelt pisut vasakult umbes 50 m kaugusel, kuidas üks suur tume kogu maandus. Olles korraks seisatanud, hakkas ta mu poole tulema. Käivitasin järgmise salvestuse. Ta hakkas uuesti häält tegema umbes 10 m kaugusel minust ja üsna kiiresti jõudis ta minu ette umbes 1 m kaugusele. Tiivad kergelt laiali aetud, saba lehvikuna püsti, oma häälitsusi esitades ja minu ees kogu aeg paremale ja vasakule liikudes jättis ta üsna sõjaka ilme. Kui ta mulle minu arvates kiiresti ja ohtlikult liiga lähedale liikus, tõstsin tema suunas parema käe, avatud peopesaga tema poole (samal ajal töötavat salvestajat vasakus käes hoides jäin ilma ühtegi häält tegemata paigale). Kui ta nüüd naelutas pilgu minu tõstetud käele ja tundus veelgi sõjakamaks muutuvat, peitsin käe selja taha. Mõne hetke pärast suunasin salvestusseadme mikrofonid veidi allapoole, et n.ö. intervjuud veelgi paremini kätte saada. Kui lind proovis minu külgedele liikuda (nähtavasti plaaniga selja taha saada), liigutasin ka salvestavat kätt ja pöörasin keha temaga kaasa – selle peale tuli ta mu ette tagasi. Kui mu selja tagant laudteelt hakkasid kostma sinna jõudnud inimeste hääled (naised), ei paistnud see teda häirivat – ju oli sel hetkel minu kohalolu tema jaoks olulisem. Küll aga häirisid need inimeste hääled natuke mind – salvestuse sisulise puhtuse seisukohalt. Mõne hetke pärast vaatasin silmanurgast salvestatud helilõigu pikkust ja kuna leidsin selle piisava olevat (umbes 7 min), siis peatasin salvestuse. Selleks, et jope rinnataskust pildistamiseks mobiiltelefoni kätte saada, proovisin salvestajat koos statiiviga kotti panna, aga kuna see nõudnuks rohkemat fokusseerumist ja liigutusi kui ma hetkel tahtsin, siis jätsin salvestaja kätte. Hetke pärast sain telefoni taskust ja vutlarist välja ning hakkasin teda pildistama. Tegelane jätkas kogu aeg oma paremale ja vasakule liikumist. Kui olin mõned rahuldava kvaliteediga fotod ka saanud, ütlesin mõttes endale: “Ma jätan nüüd su rahule.” (vasakpoolne fotot on tehtud enne seda mõtet). Hakkasin, salvestaja ühes käes, telefon teises, selg ees tagasi trepi poole liikuma – ja siis otsustas ta mind rünnata. Ta hüppas õhku, lüües samal ajal oma parema tiivanukiga minu instinktiivselt üles tõstetud paremat jalga päkaosa pihta (hoolimata jalga katvast täisnahkse matkasaapa sääreosast oli üsna valus). Kui ta maandus, panin ka mina jala maha ja liikusin mõned sammud jälle trepi poole, nüüd juba nii, et vasak jalg kogu aeg taga- ja parem jalg kaitsevalmis eespool. Järgmine tema hüpe, ja tiivanuki löök tabas mind vastu ülestõstetud põlve. See oli eelmisest valusam, aga enda pärast kartma ma ei hakanud. Taganesin jälle mõned sammud ja kui ta nüüd uuesti üles hüpates mind lüüa tahtis, tõukasin ta õhust jalalabaga tagasi. Ta maandus tiibadega rapsides oma sõjakust grammigi kaotamata. Taganesin jälle trepi suunas. Veel mõned korrad tema järjekordsetest hüpetest pihtasaanuna ja üks või kaks korda teda õhust tagasi tõuganuna jõudsin lõpuks trepile. Trepi astmetel ta mulle järgi ei tulnud (nähtavasti olid need tegutsemiseks talle ebamugavad), vaid jäi trepi kõrvale mäeküljele üles-alla liikuma. Et olukord oli rahunenud, otsustasin teda jälle pildistada (parempoolne foto on üks neist). Tegin mõned ülesvõtted, siis aga jõudis teadvusesse, et ma saan ju teda oma telefoniga filmida ka – kuigi kohe teadvustasin ka seda, et mu telefon filmib küll korralikku pilti, kuid mikrofon on tal video jaoks nadi. Et aga rahuldav helifail oli mul juba olemas, käivitasin videosalvestuse. Filmisin tema jätkuvalt sõjakat liikumist mäeküljel umbes kolm minutit, lõpus talle trepi alumise astme juurde vastugi minnes. Kui olin videosalvestuse peatanud, käivitasin kolmandat korda helisalvestuse. Sain tema hääli umbes 20 sek pikkuselt, siis jäi ta vait, pani saba kokku ja lasi maha ning jäi midagi mu selja taha vaatama. Nüüd mõtlesin, et aitab küll – mul on juba nii heli kui fotosid kui ka video – et ahneks ka ei saa minna, ja liikusin tasapisi selg ees trepist üles. Selle peale hakkas ta uuesti häälitsema ja häälitses edasi veel siis, kui olin tema nägemisulatusest juba välja jõudnud. Pakkisin aparaadid kokku, läksin autosse ning alustasin kojusõitu, ise rahul ja rahulik. Tallinnas helistasin Val Rajasaarele, kes kvalifitseeris minuga kontaktis olnud metsise hulluks ja soovitas lugu kuhugi eetrisse andes võtta ka mõne spetsialisti kommentaar metsiste sellise käitumise põhjuste kohta. Ta ise ütles, et sedasi käituvad metsisekuked, kes on oma mänguplatsi näiteks lageraie tõttu kaotanud. Võrgust leidsin hiljem, et nii võivad käituda ka noored metsisekuked, kes mängus löögile ei pääse või keda on mängu ajal segatud (http://www.virumaateataja.ee/2779326/hull-metsis-rundas-noorendikus-liikujaid). Val lisas meie vestluse lõpuks, et sellised kontaktid pole sugugi ohutud. Ainuke küsimus, mis minu jaoks on jäi veidi õhku, on see: kas n.ö. hulluks läinud metsis jääbki selliselt käituma, või on võimalik ka tema käitumise normaliseerumine mõne aja pärast? Staažikas metsiseuurija Ene Vihti jutust täna hommikul jäi meelde, et mõned isendid siiski saavad oma hormonaalse taasakaalu tagasi, kuid mõned oma ei taastu ja jäävad elu lõpuni “psüühiliselt haigeks”.

Eilse päeva jooksul andsid pihtasaanud kohad natuke tunda, jala päkal oli üks sinikas ja põlve juures pisike verevalum. Mõtlesin, et kui puid oleks ümberringi harvemalt olnud ja kui ma poleks teda jalaga tõrjunud, oleks ta ehk mu pea kõrguselegi tõusnud – vot siis oleks olukord vist keerulisem olnud. Aga lõpuks polnud ta ei hull hunt ega hull karu, vaid metsis, ja loodusesse tagasi lähen esimesel võimalusel.

Aga toimunust koos minu videoga peaks juttu tulema 27. aprilli ´2015 Osoonis. Ainult videot saab näha ka Youtube´is (www.youtube.com/watch?v=LTCqEr4D7X0).

The post Kohtumine metsisekukega appeared first on Vinkelheli.

CD “Linnuhommik Altja jõe ääres”

Ivar Vinkel — Mon, 16 Mar 2015 10:45:43 +0000

Mul on hea meel teatada, et CD “Linnuhommik Altja jõe ääres” on nüüd minu poolt ametlikult välja antud … tegelikult juba kolm kuud tagasi (15. detsembril 2014. a.). Viivitus sellest teatamisel tulenes asjaolust, et kõiki tegemisi on jätkuvalt palju, ja kui kõnealuse plaadi esimene tiraaž valmis sai, siis sel hetkel oli see minu jaoks kõige olulisem. Siis kohe tulidki muud kiired asjad … Kuid ka nüüd võib sellest plaadist rääkida – parem hilja kui mitte kunagi. Siinkohal veelkord tänud Val Rajasaarele ja Peeter Hussarile, tänu kellele sai teoks plaadil kõlavate lindude helide identifitseerimine ja plaadi vaheraamatusse tekstina jäädvustamine.

The post CD “Linnuhommik Altja jõe ääres” appeared first on Vinkelheli.

Uue CD ametlik tiraaž tulekul

Ivar Vinkel — Tue, 17 Jun 2014 06:27:16 +0000

2012. a. juuni algul sättisin tehnika üles Altja jõe ääres Oandu koprarajal, eesmärgiks teha salvestis, mis järgneks senisele jõehelidega CD-le “Võsu jõe sillerdus” (tiraaž hakkab otsa saama). Uue salvestamise koha valisin sellest lähtuvalt, et jõe helid jääksid rohkem tahaplaanile ja hommikune linnulaul oleks esiplaanil. Niisiis sain järjest jäädvustatud umbes poolteist tundi heli. Lisaks sai mu nägu kõvasti sääsepisteid (unustasin võrguga mütsi koju), aga see tasus end ära, sest salvestatut üle kuulates veendusin, et on plaadikõlblik küll. Seoses põhitöö ja lastega jõudsin salvestise plaadivormi toimetada 2013. a. kevadel. Praeguseks on tehtud ka märkimisväärsete linnuhelide ajakoodidega nimekiri (tänud Val Rajasaarele ja Peeter Hussarile), jäänud on see toimetada, kogu tekstiosa tõlkida, teha korralikum kujundus, ja siis tehasesse. Uus plaat kannab nime “Linnuhommik Altja jõe ääres”.

The post Uue CD ametlik tiraaž tulekul appeared first on Vinkelheli.

Minu koduleht!

Ivar Vinkel — Wed, 09 May 2012 13:59:34 +0000

Minu kodulehelt leiate infot minu tegemiste kohta, samuti saate poest kuulata ja tellida helisalvestisi (seni veel CD-del).

Kodulehe arendaja oli Aedes Web Solutions .

The post Minu koduleht! appeared first on Vinkelheli.