Tootekataloog

Ivar Vinkel

Ivar Vinkel

Kohtumine metsisekukega

11. aprillil 2015. a. (laupäev) sain võimaluse minna otsima uusi potentsiaalseid helimaastike salvestuspaiku – kuhu sobivamal hetkel tagasi tulla. Liikusin ringi Harjumaa ühe suhteliselt tuntud loodusliku puhkeala piirkonnas. Ilm oli ilus ja rahvast oli sealkandis üsna palju liikvel – seetõttu paaris viimases peatumiskohas oma nn. mobiilset salvestuskomplekti autost väljudes kaasa ei võtnud. Õhtul umbes poole kuue paiku, olles ühele mäeküljele RMK poolt pandud treppi mööda alla läinud, kuulsin järsku metsise mänguhääli. Kui olin kuuldava põhjal üksjagu veendunud, et kõnealune metsisekukk liikuda kuskile ei plaani ja kuna selline kokkupuude oli minu jaoks esimest korda elus, siis kiirustasin tagasi autosse aparatuuri järele. Uuesti trepist alla liikusin juba ootel salvestaja käsistatiivi otsas käes ja kõrvaklapid kõrvades. Trepi lõpus laudteel käivitasin salvestuse ja võtsin üles umbes 4 min. pikkuse lõigu. Kuna aga heli oli suhteliselt vaikne, otsustasin proovida talle läheneda. Teadsin, et võin seda teha siis, kui kukk parajasti “ihub”. Liikusingi mööda niisket ja pehmet sammalt ihumishelide ajal ja jäin paigale nende lõppedes. Kui oli trepi lõpust umbes 30 m kaugusele jõudnud, jäi lind vait. Kas otsustas mängu lõpetada, või märkas mind? Mõne hetke pärast kuulsin tema tiivavihinat ja siis märkasin puude vahelt pisut vasakult umbes 50 m kaugusel, kuidas üks suur tume kogu maandus. Olles korraks seisatanud, hakkas ta mu poole tulema. Käivitasin järgmise salvestuse. Ta hakkas uuesti häält tegema umbes 10 m kaugusel minust ja üsna kiiresti jõudis ta minu ette umbes 1 m kaugusele. Tiivad kergelt laiali aetud, saba lehvikuna püsti, oma häälitsusi esitades ja minu ees kogu aeg paremale ja vasakule liikudes jättis ta üsna sõjaka ilme. Kui ta mulle minu arvates kiiresti ja ohtlikult liiga lähedale liikus, tõstsin tema suunas parema käe, avatud peopesaga tema poole (samal ajal töötavat salvestajat vasakus käes hoides jäin ilma ühtegi häält tegemata paigale). Kui ta nüüd naelutas pilgu minu tõstetud käele ja tundus veelgi sõjakamaks muutuvat, peitsin käe selja taha. Mõne hetke pärast suunasin salvestusseadme mikrofonid veidi allapoole, et n.ö. intervjuud veelgi paremini kätte saada. Kui lind proovis minu külgedele liikuda (nähtavasti plaaniga selja taha saada), liigutasin ka salvestavat kätt ja pöörasin keha temaga kaasa – selle peale tuli ta mu ette tagasi. Kui mu selja tagant laudteelt hakkasid kostma sinna jõudnud inimeste hääled (naised), ei paistnud see teda häirivat – ju oli sel hetkel minu kohalolu tema jaoks olulisem. Küll aga häirisid need inimeste hääled natuke mind – salvestuse sisulise puhtuse seisukohalt. Mõne hetke pärast vaatasin silmanurgast salvestatud helilõigu pikkust ja kuna leidsin selle piisava olevat (umbes 7 min), siis peatasin salvestuse. Selleks, et jope rinnataskust pildistamiseks mobiiltelefoni kätte saada, proovisin salvestajat koos statiiviga kotti panna, aga kuna see nõudnuks rohkemat fokusseerumist ja liigutusi kui ma hetkel tahtsin, siis jätsin salvestaja kätte. Hetke pärast sain telefoni taskust ja vutlarist välja ning hakkasin teda pildistama. Tegelane jätkas kogu aeg oma paremale ja vasakule liikumist. Kui olin mõned rahuldava kvaliteediga fotod ka saanud, ütlesin mõttes endale: “Ma jätan nüüd su rahule.” (vasakpoolne fotot on tehtud enne seda mõtet). Hakkasin, salvestaja ühes käes, telefon teises, selg ees tagasi trepi poole liikuma – ja siis otsustas ta mind rünnata. Ta hüppas õhku, lüües samal ajal oma parema tiivanukiga minu instinktiivselt üles tõstetud paremat jalga päkaosa pihta (hoolimata jalga katvast täisnahkse matkasaapa sääreosast oli üsna valus). Kui ta maandus, panin ka mina jala maha ja liikusin mõned sammud jälle trepi poole, nüüd juba nii, et vasak jalg kogu aeg taga- ja parem jalg kaitsevalmis eespool. Järgmine tema hüpe, ja tiivanuki löök tabas mind vastu ülestõstetud põlve. See oli eelmisest valusam, aga enda pärast kartma ma ei hakanud. Taganesin jälle mõned sammud ja kui ta nüüd uuesti üles hüpates mind lüüa tahtis, tõukasin ta õhust jalalabaga tagasi. Ta maandus tiibadega rapsides oma sõjakust grammigi kaotamata. Taganesin jälle trepi suunas. Veel mõned korrad tema järjekordsetest hüpetest pihtasaanuna ja üks või kaks korda teda õhust tagasi tõuganuna jõudsin lõpuks trepile. Trepi astmetel ta mulle järgi ei tulnud (nähtavasti olid need tegutsemiseks talle ebamugavad), vaid jäi trepi kõrvale mäeküljele üles-alla liikuma. Et olukord oli rahunenud, otsustasin teda jälle pildistada (parempoolne foto on üks neist). Tegin mõned ülesvõtted, siis aga jõudis teadvusesse, et ma saan ju teda oma telefoniga filmida ka – kuigi kohe teadvustasin ka seda, et mu telefon filmib küll korralikku pilti, kuid mikrofon on tal video jaoks nadi. Et aga rahuldav helifail oli mul juba olemas, käivitasin videosalvestuse. Filmisin tema jätkuvalt sõjakat liikumist mäeküljel umbes kolm minutit, lõpus talle trepi alumise astme juurde vastugi minnes. Kui olin videosalvestuse peatanud, käivitasin kolmandat korda helisalvestuse. Sain tema hääli umbes 20 sek pikkuselt, siis jäi ta vait, pani saba kokku ja lasi maha ning jäi midagi mu selja taha vaatama. Nüüd mõtlesin, et aitab küll – mul on juba nii heli kui fotosid kui ka video – et ahneks ka ei saa minna, ja liikusin tasapisi selg ees trepist üles. Selle peale hakkas ta uuesti häälitsema ja häälitses edasi veel siis, kui olin tema nägemisulatusest juba välja jõudnud. Pakkisin aparaadid kokku, läksin autosse ning alustasin kojusõitu, ise rahul ja rahulik. Tallinnas helistasin Val Rajasaarele, kes kvalifitseeris minuga kontaktis olnud metsise hulluks ja soovitas lugu kuhugi eetrisse andes võtta ka mõne spetsialisti kommentaar metsiste sellise käitumise põhjuste kohta. Ta ise ütles, et sedasi käituvad metsisekuked, kes on oma mänguplatsi näiteks lageraie tõttu kaotanud. Võrgust leidsin hiljem, et nii võivad käituda ka noored metsisekuked, kes mängus löögile ei pääse või keda on mängu ajal segatud (http://www.virumaateataja.ee/2779326/hull-metsis-rundas-noorendikus-liikujaid). Val lisas meie vestluse lõpuks, et sellised kontaktid pole sugugi ohutud. Ainuke küsimus, mis minu jaoks on jäi veidi õhku, on see: kas n.ö. hulluks läinud metsis jääbki selliselt käituma, või on võimalik ka tema käitumise normaliseerumine mõne aja pärast? Staažikas metsiseuurija Ene Vihti jutust täna hommikul jäi meelde, et mõned isendid siiski saavad oma hormonaalse taasakaalu tagasi, kuid mõned oma ei taastu ja jäävad elu lõpuni “psüühiliselt haigeks”.

Eilse päeva jooksul andsid pihtasaanud kohad natuke tunda, jala päkal oli üks sinikas ja põlve juures pisike verevalum. Mõtlesin, et kui puid oleks ümberringi harvemalt olnud ja kui ma poleks teda jalaga tõrjunud, oleks ta ehk mu pea kõrguselegi tõusnud – vot siis oleks olukord vist keerulisem olnud. Aga lõpuks polnud ta ei hull hunt ega hull karu, vaid metsis, ja loodusesse tagasi lähen esimesel võimalusel.

Aga toimunust koos minu videoga peaks juttu tulema 27. aprilli ´2015 Osoonis. Ainult videot saab näha ka Youtube´is (www.youtube.com/watch?v=LTCqEr4D7X0).

Print Friendly, PDF & Email
Posted Under: Blogi
Fade Out ContentShow Content
Prev Next