Tootekataloog

Ivar Vinkel

Ivar Vinkel

“Verepiisad loodusfotol”. Vereta Jaht fotoaktsiooni artikkel (loodusfoto ja üldse looduse kasutuse eetikast).

Käesoleva aasta 11. aprillil kohtusin metsisekukega (vt. eelmist postitust). Mõni tund hiljem sain Val Rajasaare käest teada, et tegemist oli niinimetatud hullu metsisega – linnuga, kes selliselt käituma võib hakata muuhulgas juhul, kui teda on mängu ajal segatud. Kuigi ma arvan end üht-teist looduses käitumisest teadvat, pani Valilt tulnud info mind tema käest  küsima mõne taolise koolituskursuse olemasolu kohta. Sellepeale edastas ta mulle alloleva artikli teksti, mis on tema kirjutatud ja varem avaldatud Vereta Jaht fotoaktsiooni 15.-ks aastapäevaks pühendatud trükises (ilmus Eesti Looduse 2012/05 numbri vahel), kuid mis siiani internetis pole kättesaadav olnud. Kuigi selles artiklis on fookus rohkem loodusfotograafiaga seonduval eetilisel käitumisel looduses, siis oma helisalvestamisega seonduva kodulehe blogis avaldan (Vali nõusolekul) selle teksti seepärast, et selles leiduvad mõtted väärivad mõistmist iga loodusesse kippuja poolt.

 

Verepiisad loodusfotol

Fotojahil päris verd ei valata. Päris veri voolab pärisjahil. Loomade pildistamisel saame rääkida verest ülekantud tähenduses: olgu see siis fotoküti veri, mille sääsed märkamatult võtsid, või fotojahi oludes valatud saaklooma „veri“: tema igapäevatoimetusi on häiritud või tema edaspidisesse käitumismustrisse on kohtumine kütiga jätnud jälje. See on loodusfoto hind. Räägime eetikast ja vastutusest, vereta fotojahist.

Loodusfotograafia viimaste aastate edu on mingil moel pidurdanud loodusest võõrandumist. Kaasa on aidanud siin sotsiaalmeedia, kus saab mugavalt oma pilte jagada ning see, et paljudele on kättesaadav hea fotovarustus. Loodusfotograafia kasvatab vastutustundlikke loodushoidlikke inimesi, kes veedavad palju aega looduses ja aitavad nõnda teinekord ära hoida ka kaaskodanike võimalikke sigadusi metsas: fotoaparaat tõendusmaterjali jäädvustamiseks on ju pidevalt käepärast.

Loodusfoto harrastus on oluliselt suurendanud inimeste teadmisi loodusest. Kui kümmekond aastat tagasi oli veebiotsingus eestikeelsete allkirjadega kuldnoka fotodest peaaegu kolmandik isased musträstad, siis nüüdseks on veaprotsent kordades langenud. Oma osa on siin muidugi ka viimasel kümnendil jõudsamalt edenenud loodusharidusel.

Samas näeme loodusfotovõistluste auhinnareas ja ajakirjade esikaantel veel loomaportreesid, kus modelli silmist vaatab vastu hirm ja põgenemisvalmidus: need on väikese verepiisaga loomafotod. Just konkursid ja meedia peaksid suunama fotojahti veretuse poole ja andma signaali, et kütil lasub suur vastutus. Fotovõistluste žüriid ja meediatoimetused ei tohiks verepisaraga märgitud fotosid esile tõsta muuks,  kui vaid sellesama teema illustreerimise eesmärgil.

Kas otse kaadrisse vaatav loom on häiritud või vaatab ta objektiivi uudishimust? Seda vahet näeb ta kehahoiakust ja silmist. Linnud tõmbavad ehmatuse korral suled vastu keha ja muutuvad seetõttu üsna „koledaiks“. Niisama kole on hirmunud metskitse nägu – silmad suured ja lamedad nagu tõllarattad. Ometi arvatakse, et suured silmad ongi ilusamad …

Oskus näha pildilt looma meeleolu vajab natuke harjutamist. Hea foto metsloomast tehakse nii, et modell ei saa aimu läheduses viibinud inimesest: kui kütt oskab sokule lähedale hiilida, siis oskab ta ka õigel ajal lahkuda nii, et loom ei märka. Paraku minnakse juurde hiilides vägagi sageli üle piiri – liiga lähedale. Fotokütt peab tundma pildistatavat looma ja tema käitumist ning austama teda niivõrd, et saada hea foto ilma oluliselt sekkumata oma modelli ellu.

Hiilimisjaht on loomulikult üks põnevamaid jahiviise. Fotokütt tunneb ka varitsus- ja peibutusjahti. Peibutamisel meelitatakse loomi ja linde lähemale nende häälitsusi järele aimates. Oluline on teada, et päris jahil on elektroonilised peibutusvahendid seadusega keelatud: kütt võib kasutada vilesid või muid abivahendeid, kuid ei tohi ette mängida helisalvestust. Jahieetika üks olulisemaid põhimõtteid nõuab, et kütt peab end proovile panema: olema osav, mitte mugav. Helisalvestisi kasutades võime ohtlikult mõjutada ka loomade käitumist. Eriti siis, kui peibutatav saab aru, et laskis inimesel end petta. Pärisjahil seda ei juhtu, sest peibutatav, kui kõik õnnestub plaanipäraselt, „kutsutakse ära“. Fotojahimehel on siin palju suurem vastutus, sest näiteks paaritumisajal emaslooma häält imiteerides ligi meelitatud isane võib oma veast aru saades muuta käitumist ja jätta edaspidi hulga järglasi sigitamata. Jahieetika kirjutatud ja kirjutamata reeglid on hea vundament, mis sobib üle võtta fotojahi eetikasse.

Mind on fotojahil kõige enam võlunud metsloomade sekka sulandumine. See tähendab sõbraks saamist ja mõne konkreetse looma või seltsingu usalduse võitmist. Mitte mingil juhul ei ole see kodustamine ega toiduga ära ostmine, mille puhul oleks tegemist liigsete riskidega. Kui selline harjutus ette võtta, siis tuleb hoolitseda, et need isendid, kelle sekka tahad ennast poetada, ei suhtuks kütti kui igasse inimesse, sest sellega kaasneks loomade harjutamine inimesega üldiselt – see võib olla ohtlik. Pead tagama, et oled ainus inimene, keda nad teatud ajal usaldavad. Selline vaev tasub end ära täiesti veretute fotodena, veel enam aga sellena, mida pildistame n.ö. oma silma tagapõhjale, mällu. Seda varamut ei võta ei elektrikatkestus, kõvaketta vargus ega tulekahju.

Arvatakse, et loomaaias või -pargis pildistatud fotod on kuidagi halvamaigulised või viletsamad neist, mis tehtud vabas looduses. Minu arvates on küsimus pigem selles, et loom oleks pildil loomulik, tunneks end hästi. Sellist pilti  saaks näidata antud liigi tutvustamiseks. Kas Aafrika rahvuspargis safaril pildistatud lõvi on kuidagi parem kui Elistvere loomapargis pildistatud ilves? Mõlemad on inimestega kenasti harjunud ja fotograafi tegevus ei tekita neis riskitunnet: verd ei ole. Kui nn. hull metsisekukk võtab mängupoosi sisse sobival taustal (mitte auto katusel), siis saab temast kui mängivast metsisekukest vägagi hea riskivaba foto (pealegi pole ta pärismängu kaklustest katkutud või koguni verine). Seda mõttelisest verest vaba fotot saab julgelt avaldada. Aga metsisemängus hiilimise ja sealt hea foto saamise harjutus on üsna riskantne, pealegi nõuab ka keskkonnaameti luba. Päris veretult on häid metsisemängu pilte ülimalt raske saada. Õigem oleks eelistada hullu metsisekuke pilti ja jätta mänguplats rahule. Hea on see, et loodusfoto kohustuslikuks kaasavaraks on tänapäeval ka pildi saamise lugu. Nii saab ausalt ära rääkida kõik foto saamisega seotud asjaolud, mis annab vaatajale võimaluse kujundada oma arvamus, igaühel oma maailmapildi alusel.

Vereta Jahti on peetud 15 aastat. Aeg annab asjale mõõtme, setitab mõtteid ja paneb lõpuks iga killu õigele kohale. Nii me kasvame ja õpime, aina puhtamate ja veretumate loodusfotode poole.

 

Val Rajasaar, MTÜ Studio Viridis Loodusharidus juhataja

 

Print Friendly
Posted Under: Blogi
Fade Out ContentShow Content
Prev Next